Lembit (allveelaev)

Lembit (vette lastud 7. juulil 1936) on üks kahest allveelaevast (teine oli Kalev), mille Eesti Vabariik tellis vahetult enne Teist maailmasõda Inglismaalt. Kalev lasti sõja käigus põhja, kuid Lembit on tänapäevani säilinud ning kasutusel olnud nii NSVL Allveelaevastiku õppelaevana kui muuseumieksponaadina.

 Allveelaev-miiniveeskja Lembit on üks kahest Eesti Vabariigi Suurbritanniast tellitud ja 1936/1937 valminud allveelaevadest. Tänaseni on levinud arvamus, et meie allveelaevad ehitati täiesti inglise malli järgi. See on vaid osaliselt tõde. Tõepoolest kasutati palju detaile ja sõlmi, millised olid ka inglise laevadel, kuid Eesti allveelaevad on siiski unikaalsed, ehitatud individuaalprojekti järgi. Tänapäevases allveelaevade kohta käivas kirjanduses nimetatakse neid „Kalev Class”. Allveelaevade ehitamiseks sõlmitud leping nägi ette Tellija poolt Järelvalvekomisjoni loomise ja selle saatmise laevade ehitusele. Leping kirjutati alla Kaitseministeeriumi poolt 12. detsembril 1934 ja kinnitati Vabariigi Valitsuse poolt 18. detsembril 1934.
 Esimene allveelaev pidi olema üle antud hiljemalt 18. märtsil ja teine 18. mail 1937. Esimene konkreetne ettevõtmine Eesti poolelt oli järelvalvekomisjoni läkitamine Inglismaale. See jõudis kohale 17. jaanuaril 1935 ja kogu komisjonile korraldati lühiajaline erialakursus. Oluliseks tähiseks allveelaevade ehitamisel oli kiiluplaatide paigaldamine 19. juunil 1935. Seda tehti samal päeval mõlemale laevale, nr 705 ja nr 706-le. Nendele numbritele pandi nimed rohkem kui aasta hiljem. Nr 705 sai omale nimeks Kalev ja nr 706 Lembit.
 1. novembriks 1935 oli laevade korpusest valmis 47% nr 705 juures ja 45% nr 706 juures. Diiselmootoriest oli valmis vastavalt 37% ja 17%. Kerede jaoks vajalik teras oli kohal ja suuremalt jaolt komisjoni poolt katsetatud – kontrollitud. Peaelektrimootoreid ei olnud valmis kommalgi laeval, kuid kogu tarvilik materjal kohal ja pooltooted ootamas allhanke-tehastest. Osaliselt olid valmis abimehhanismid, vastavalt 10% ja 7%. Akupatareide kallal olid tööd veel alustamata. Allveelaevad Lembit ja Kalev lasti vette 7. juulil 1936 Vickers-Armstrong Ltd Laevatehases Barrow-in-Furnessis. Lembitu ristis saadik August Schmidti abikaasa Alice, lausudes: Annan sulle nimeks "Lembit". Õnnelik ja edurikas olgu sinu tegevus. Õnnistagu Jumal kõiki, kes sinul teenivad.
 19. detsembril 1935 saatis Järelvalvekomisjon Merejõudude Staabi ülemale kirja, kus tehti ettepanekud allveelaevade meeskondade koosseisu kohta. Komisjoni ettepanekud nii ametinimetuste kui ametikohtade arvu kohta leidsid hiljem, koosseisude kehtestamisel 1. septembrist 1936, täiel määral arvestamist. Ettepanekule kaasnes üksikasjalik seletuskiri põhjendustega Merejõudude Staabi esialgse kava muutmiseks. Kokkuvõtlikult võiks põhjenduse refereerida nii, et kõige tähtsam on ette näha igale meeskonna liikmele mitme (vähemalt kolme) eriala valdamine. Ametikohale tuli leida mees keerulisema (spetsiifilisema) eriala järgi. Näiteks on hõlpsam õpetada raadiotelegrafistile signalisti eriala kui vastupidi. Piiratud meeskonna juures (allveelaev ei mahuta ju kuigi palju) on võimatu lülitada koosseisu 9 roolurit. Aga just niipalju neid allveesõidul kolmeks vahiks vaja. Olulisekes peeti, et enamikel erialadel (motoristid, torpedistid, elektrikud, raadiotelegrafistid) oleksidesindatud kõik auastmed I järgu madrustest instruktorini. See annaks meestele perspektiivi jõuda teenistusredelil edasi. 1936.a kinnitatud kooseisud pidasid vastu 1. aprillini 1940. Siis kehtestati terves mereväes uued koosseisud, kuid allveelaevade jaoks tehtud muudatused olid väga väikesed. Järelikult oli esimene koosseis piisavalt põhjendatud.
 05.1937 – 08.1940 olid allveelaevad Eesti Mereväe teenistuses. II maailmasõjas osalesid Lembit ja Kalev Nõukogude Liidu Baltimere Laevastiku kooseisus. Allveelaev Kalev hukkus 1941. aasta oktoobris Soome lahes. 1945–1956 teenis Lembit nimetähise U-1 ja S-85 all Baltimere Laevastikus; alates 1957 nimetähise STŽ-24 ja UTS-29 all Gorkis (praegune Nižni Novgorod) eksperimentaal- ja õppe-treeninglaevana. 1979 toodi Lembit Tallinnasse üleandmiseks Baltimere Laevastiku muusumile. 1992. aasta aprillis võeti allveelaev Eesti Vabariigi valitsuse korraldusel üle Meremuuseumile.

 Torpeedod:
 Allveelaeva Lembit torpeedoaparaadi pikkus on 7115 mm. Algsed 7 meetrised torpeedod, mis olid ostetud Inglismaalt läksid Teise maailmasõja alguses „kaduma”. Seejärel sobitati mõlemad allveelaevad (Lembit ja Kalev) N. Liidu torpeedodele 53–27 (modifikatsioon I ja II – 6,98 m), mille konstruktor Richard Korwin-Kossakowsky ehitas ümber Itaaliast pärit torpeedo 53F alusel, mis saigi prototüübiks torpeedole 5338, mille detailid on ka eksponeeritud Lennusadama meremuuseumis. Andekas konstruktor aga vangistati ning lasti 1937. aastal NKVD poolt maha.